Infotehnoloogia eetilised, sotsiaalsed ja professionaalsed aspektid

 Proff või käsitööline...? Puhtalt oskuslikust küljest ei pruugi proff ja käsitööline väga palju erineda - mõlema tiitli külgesaamine eeldab, et sul on mingi teatud pädevus mingis teatud vallas. Ei ole vahet, kas sa oled mehaanik, pagar või hoopis keegi kolmas oskustööline. See aga, kas sind kutsutakse profiks või käsitööliseks, sõltub ainult sinust endast - täpsemalt sinu ambitsioonist. Võtame näiteks sõbrad Madise ja Raini (väljamõeldud tegelased!), kes asusid koos ülikooli tarkvaraarendust õppima. Madis alustas õpingutega paralleelselt internetis ülikooli ainetega haakuvaid kursuseid ning tundis huvi erialaste seminaride vastu. Ülikooliaastate jooksul käis ta ka mitmes kohas praktikal, kogudes lisaks kogemustele hunniku soovituskirju. Lisaks siirdus ta peale bakalaureuse kraadi saamist edasi välismaale magistrit tegema, leides endale poole kohaga töö X riigi kolmandas suurimas startupis (suuresti tänu hunnikule soovituskirjadele). Rain seevastu tegi lihtsalt piisavalt, et peale kolm

 Mis on copyleft? Copyleft on sisuliselt viis, kuidas jagada programme tasuta nii, et kõik nendest tuletatud programmid on omakorda tasuta. Copyleft-i eesmärk on kasutajatele anda vabadus modifitseerida programmi sellisel viisil nagu nemad seda soovivad - põhimõtteliselt piiramatu vabadus(1). Selle taga on omakorda eesmärk panna inimesed rohkem huvituma koodist, andes neile võimaluse seda uurida ning sellega katsetada. Üks viis oleks oma tehtud tööd panna avalikku omandisse. Sellisel juhul on aga alati võimalus, et keegi tuleb võtab selle töö ära, natuke muudab seda ja hakkab raha eest seda müüma või jagab edasi väiksema vabadusega varianti. Siin ongi oluline roll mängida copyleft-il, mis hoiab ära avalikuks kasutamiseks mõeldud programmide monetiseerimise. GNU GPL (General Public License) GNU GPL on kõige laialdasemalt levinud copyleft litsents, mida kasutavad üle poole tasuta jagatud tarkvarapaketid(2). GPL kaitseb autorit peamiselt 3 ohu eest: tivoiseerimine; seadused, mis keelavad

 1. Moraalsed õigused muutmata Esimese punktiga olen ma igati nõus. ” Give credit where credit is due ” on absoluutselt lause, millest sellise probleemi puhul lähtuda. Mitte kellelgi ei tohiks olla õigust väita, et nad on keegi teine. Seda nii kasumile sunnatud tegevuse puhul kui ka niisama. 2. Tasuta mitte-kaubanduslik jagamine Teise punkti puhul tundub minu jaoks piir kaubandusliku ja mitte-kaubandusliku jagamise vahel natuke hägune. Mõte, et inimesed tohiksid laule omavahel jagada tasuta, tundub just artisti vaatenurgast üsna murettekitav. Sellisel juhul piisaks teoorias alati ainult ühest inimesest, kes endale albumi/laulu ostab ning seda 'mitte-kaubanduslikult' edasi jagaks, kuni tervel maailmal on koopia albumist/laulust.  Veel tänapäevasemaks minnes tekib mõte, et kas autorite pakutud muutuse juhul oleks võimalik sisuliselt tasuta Spotify laadne äpp teha? Kui sellega tegeleb ainult üks inimene ning ta suudab tõestada, et ta ei teeni äppist mitte mingisugust tulu, siis ol

 Miks peaks võrgus inimene olema? Iga inimese soov on, et ka temaga käitutaks nagu inimesega. Peamine eeldus selleks on tingimus, et sa käitud ise ka nagu inimene. Hoiad oma kõnemaneeri korrektsena, suhtud teistesse austusega ning pakud alati oma abi seal kus võimalik. Kui sa teed omalt poolt vajaliku, siis võid peaaegu kindel olla, et õiges keskkonnas käitutakse sinuga sama moodi. Pealegi jääb kõigest mida sa teed internetti jälg. Eriti ohtlikuks muutub olukord siis, kui sa teed endast internetis hoopis teise persooni, kui sa päriselus oled. Naljaga või mitte, võib ebameeldivate kommentaaride ja muu sarnase postitamine viia olukorrani, kus inimesed hakkavad oma arvamust sinu kohta kujundama läbi selle, milline sa internetis oled. See võib omakorda mõjutada su töö kui ka eraelu, kui järsku hakkavad näiteks vähenema karjäärivõimalused või sa avastad, et kümnest kirjasõbrast on alles kaks.  Isiklikult üritan alati internetis korrektne olla, eriti avalikes ruumides või siis võõra inimeseg