Infotehnoloogia eetilised, sotsiaalsed ja professionaalsed aspektid

 Mida ennustati õigesti? Eesti pakub esimese riigina maailmas virtuaalset residentsust. Hetkel on möödas e-residentsuse avalikustamisest 7 aastat ning Eesti on jätkuvalt ainuke riik maailmas, kes pakub täisväärtuslikku virtuaalset residentsust. Sarnane programm on loodud ka näiteks Leedus, kuid võrreldes Eestiga on sealsed võimalused piiratud(1). Olemuse poolest on e-residentsus suunatud inimestele, kellel on soov (sisuliselt) kodust lahkumata luua Euroopas ettevõte. See on ka põhiline vahe Eesti ja Leedu e-residentsuse vahel, Leedu programmis seda teha pole võimalik.  Kui vaadata ennustuse teist poolt, kus mainitakse ära samasugusesse staatusesse tõusmine nagu Šveitsil on panganduses, siis see on ka enam-vähem täide läinud. Kuigi Šveitsi staatus panganduses on mõnesmõttes juba legendaarne, siis Eesti on endale sarnase eesmärgiga 'IT-riigi' sildi külge saanud. E-residentsusega seotud statistika ka kinnitab seda. Tänaseks päevaks on e-residentsust taodelnud (ja ka kätte saanud)

 Negatiivset... Viimaste aastate ajakirjandust/meediat kuulates ja vaadates on mul kujunenud arvamus, et teatud määral on nii uues kui ka traditsioonilises meedias toimunud standardite lõdvenemine. Muidugi ei käi see iga teksti kohta, mis avaldatakse, pigem lihtsalt üleüldise kvaliteedi kohta. Selles võib minu arvates üsna konkreetselt süüdistada uue meediaga kaasas käivat väljendit 'klikkide kogumine'. Võtame näiteks kitsamalt spordiajakirjanduse. Digivaramu sarnasest portaalist(1) on võimalik näha, et nt Muhammad Ali kohta kirjutatud artiklites domineerivad enamjaolt artiklid, mis räägivad tema sportlikest saavutustest. Erandiks on artiklid aastatest, kus ta keeldus Vietnami sõdima minemast (1967) ning sattus läbi selle natuke suuremasse skandaali. Võrdluseks saab tuua Postimehe, kelle otsingumootorist Neymar Jr-ga(2) seotud uudiseid otsides leiab juba esimese viie lehekülje jooksul nii mõnegi artikli, mis ei ole spordiga absoluutselt seotud. Selline kiire otsing näitab efekt

 Ethernet Definitsioonist Alguse saanud juba 1970-datel, on tänaseks kujunenud Ethernetist kõige levinum LAN tehnoloogia. Definitsiooni poolest on Ethernet sisuliselt viis, kuidas ühendada seadmeid kaabliga kohtvõrgus (LAN) või laivõrgus (WAN), võimaldades neil üksteisega teatud protokolli järgi suhelda. Ethernet kirjeldab, kuidas võrguseadmed saavad/võivad andmeid kujundada ja edastada, et teised samas kohalikus võrgus asuvad seadmed saaksid teavet ära tunda, vastu võtta ja töödelda. Etherneti kaabel on füüsiline osa Ethernetist, läbi mille andmed liiguvad(1). Juurtest Ethernetile pandi ametlikult algus 1973. aastal, kui sellel ajal Xerox PARC-is (Palo Alto Research Center) töötanud Robert Metcalfe kirjeldas 22. mail võrgustikusüsteemi, mis põhines varasemal eksperimendil Aloha network .  Aloha network  sai alguse Hawaii ülikoolist 1960ndate lõpus, kui Norman Abramson ja tema kolleegid töötasid välja raadiosidevõrgu Hawaii saarte vaheliseks suhtlemiseks. Antud süsteemi puudujääk seisn

 1970.-dad - personaalarvutid 1970. aastatel pandi alus PC-de ( Personal Computer ) kommertskasutusele. Esimene koduseks tarbeks mõeldud (mis oli ka piisavalt odav) arvuti oli MITS ( Micro Instrumentation and Telemetry Systems ) poolt loodud Altair 8800. Altair 8800 kasutas programmeerimiskeelena Altair BASIC-ut, mille kirjutasid hilisemad Microsofti asutajad Bill Gates ja Paul Allen. Altair 8800 ei osutunud siiski nii laia tarbijaskonnaga tooteks, sest raske saadavuse tõttu oli sellele arvutile nii klaviatuuri kui ka monitori alguses sisuliselt võimatu saada. Kasutajal oli võimalik programme kirjutada esipaneelil asuvate lülitite abil. Vastavalt nende liigutamisele reageerisid samal esipaneelil olevad LED tulukesed, mis andsid märku programmi toimimisest(1). Tõelise personaalarvutite ajastu avasid 1977. aastal 3 masstoodanguna tutvustatud arvutit: Apple-i Apple II ; Tandy Radio Shack-i TRS-80 ning Commodore Business Machines-i Personal Electronic Transactor . Algselt domineeris turgu